Tulin katoliku kiriku aiamüüri äärt mööda kiriku väravani (Birgitta laskis mul seda vahemaad mitu korda maha käia, enne kui ta mu tulekuga rahule jäi). Seal nurga peal oli värviliste verandaklaasidega maja, kus elas kindral, kelle tentsik karjatas kirikuvärava ees oma ülemuse ratsahobust. Praegu oli hobusekopliks alandatud plats lume all ja hobune käis seal paljalt ennelõunati kõnnisklemas ja mõnel hommikul oli ka kindral ise olnud hobusele tere ütlemas. Aga seekord polnud ei hobust, tentsikut ega kindralit.
Asukoht teoses
lk 186
