Kui tornikellad olid kuulutanud kesköist tundi, siis linnasüdamikus oli raugemas elutormakus ja kustumas tulede mäng. Samal ajal magasid agulid juba kolmandat rahutundi ja ainult kuskil üksiku akna taga pirises mandoliin ja põnksus kitarr, mida aknal istudes kuulas unistaja neid.
Juba olid puhkemas õunapungad ja kirsid, ja seega saabumas tormakam aastaaeg, millal ka aguli noorus oli tulvil täis elamislusti.
Veel kostis mõni üksik jalaaste, mis hääbus kauguses, siis linna saabuva rongi kaugelt kuulduv sõidumürin, veduri huikav vile, ja jällegi ülelinnaline vaikus.
Juba olid puhkemas õunapungad ja kirsid, ja seega saabumas tormakam aastaaeg, millal ka aguli noorus oli tulvil täis elamislusti.
Veel kostis mõni üksik jalaaste, mis hääbus kauguses, siis linna saabuva rongi kaugelt kuulduv sõidumürin, veduri huikav vile, ja jällegi ülelinnaline vaikus.
Asukoht teoses
lk 148–149
