Soomustüdruk. Kentsakas oli see...

Kentsakas oli see linnaelu, kuidagi kurb ja ikka hämar. Nagu oleks keegi neist ämblikulõngadest, mis sügiseti lenneldes suhu-silma kipuvad, suurrätiku kudunud ja selle rätiku Loonale üle pea heitnud. Loona vaatab nüüd rätiku hallide narmaste vahelt välja ja kõik nähtu on hall ja hämar.

Esimene pilt linnast on hall, üleni hall, läbini hall. Selles pildis on iga liiki halli, kõige õrnemast hõbehallist kuni kuivanud pori vastiku hallini. Loona seisis emaga raatuseplatsil. Suur ja avar plats, sillutatud munakividega, mis on nagu libedad hallid seened. Üle platsi traavisid hobused, neli hiirhalli tumehalli tõlla ees. Trahh, trahh, traavisid nad korraga, siis järgnes üksik kabjalöök, jälle kõik korraga ja jälle üksik. Nagu oleks see kabjaplagingi värvilt olnud hall, imelik! Loona seisis, imepisike imetlev punkt hallil platsil, isegi hoidev emakäsi tundus suurena, rääkimata majadest, mis kahel pool platsi sinkjashallilt kõrgele-kõrgele kerkisid. Neil olid seinaõnarates tuvihallid kujud – naised ja mehed, käes rukkivihud, sirbid ja hammasrattad. Õhk selle kõige kohal oli hall nagu männihagude suits. Selja taga oli mustjashallidest kividest sild üle hallisogase jõe ja selle perves popsus midagi vahetpidamata pops-pops-pops. Veepump, ütles ema. Oi seda kära: raudrehvidega vankrid sõitsid raginal üle kivide, kõlisesid-kolisesid raudlatid, inimeste astuminegi kobises, klõbises, matsus, mütsus! Väikese, suurest metsast tulnud tüdruku kõrvakarbid olid seda raginat ääreni täis!

Jah, linnas kõlas kõik teravamini ja kõvemini kui metsas. Kas või see Loona esimene pahandus linnas, sellestki jäi talle peamiseks mälestuspildiks ragin hallis ruumis.
Asukoht teoses