Aga järgmise aasta märtsis said isegi see tuim sein ja kõik temasarnased aru, et hoopis uus ja võimas kevad oli tulemas üle maa. 1917. aasta kevad tuli varakult ja hooga. Juba märtsi algul lõi suure sula lahti ja jää hakkas lagunema. Ja siis see jää tuli! Jäälahmakaid, suuri nagu sauniku elumaja, purjetas Peipsi poole. Mõnel tükil sõitis terve heinasaad või puuriit kaasa – kõik see vajus Võrtsjärve poolt alla. Raginal, mürinal, kõrinal jooksis kevadvesi ümber jäämäe ja paisutas Emajõge. Vana puusild kägises ja ägas. Linnavalitsus palkas töömehi, need valvasid pikkade ritvadega sillaalustel ja juhtisid jäätükke silla alt läbi. Kokkukuhjunud jääd tuli isegi püssirohuga purustada. Küll kõmatas, ragises ja mürises!
Asukoht teoses
lk 144–145
