Seesugust juunihommikut on mõnus tunda, kuulda ja sisse hingata. Õhk on kerge ja karastav, ei anna aimatagi, missugust palavust ta keskpäevaks kaasa toob. Voorimeeste troskade ja sakste sõiduriistade rattaid veereb raginal Promenaadi uulitsast Küünisse. Keset Tartu linna aga haljendab Barklai plats nagu lillepeenar, tuul liigutab tasa põõsaste lehti ja seda on mõnus vaadata. Lapsukesed mängivad liivahunnikus ja rõõmustavad vaataja pilku nagu need mitmevärvilised lilledki, mis kasvavad platsi äärtel. Vene poodide valged sambad on päikesepaistes päris helevalged, aga hoone enese tagant kuuldakse maaturu tumedat müra. Tuulehoog tuleb Vana uulitsa suust ja keerutab üht värskelt tüve küljest lahtirebitud kalendrilehte, mähkides selle istepingi raudjalgade külge just Barclay de Tolly mälestussamba ees. Päikesepaiste kuldab ausamba iga sõjariista ja kuulsa väepealiku pealage. Jaani uulitsast kõlab aga piimavedaja hele hääl:
„Pippi, Juuli! Pippi, Juuli!“
„Pippi, Juuli! Pippi, Juuli!“
Asukoht teoses
lk 164
