Õnnekütt. Ja see ronkade...

Ja see ronkade kraaksumine seal väljas Toomemäel. Kraak, kraak, kraak. Olid nad mu hinge järele tulnud? Need mustad ja ähvardavad linnud. Üleni mustad. Suled läikimas, nokad ahned ja kongus. Ma viskaksin neile aknast tükikese musta leiba, võtke, jätke mind ometi rahule! Aga mul pole seda tükki musta leiba. Ja aknal on trellid ees. Nemad aga kraaksuvad seal väljas puude all edasi. Tulnud kohut mõistma. Tulnud surma mõistma. Tulnud tükikest mu liha saama.

Asukoht teoses
lk 106–107