Siin on järelemõtlemise koht ning ma väidan, et üheks probleemiks ongi see, millele Marek Tamm oma artiklis viitas: Tartu Ülikooli õppejõudude hulgas on vähe avalikke intellektuaale. Osalt sellepärast, et nende oma ülikooli karjääris ei väärtustata seda tööd piisavalt. Surve, et ainsaks ja peamiseks näitajaks on publitseerimine rahvusvahelistes ajakirjades, on Tartu sotsiaal- ja humanitaarteadlasi eemale tõmmanud osalemisest näiteks diskussioonides, mis on Eesti ühiskonnas olulised. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et sotsiaal- ja humanitaarteadlased peaksid rahvusvaheliselt vähem publitseerima. Pealegi ei tee nad seda sugugi võrdsel määral, sest näitajad on saadud mõnede säravate sotsiaalteadlaste ja mõnede humanitaaride arvelt, samas on aga teisi, kes ei publitseeri tahvusvaheliselt peaaegu midagi. Kuid statistikaga on juba nii, et midagi ta siiski näitab. Selletõttu on avaliku intellektuaali roll just sotsiaal- ja humanitaarteadlasele väga oluline ja selle tegevuse igakülgne stimuleerimine peab olema suurem kui Tartu Ülikoolis seni. Ma loodan, et nii saab ka olema, sest just sel viisil saab Tartu Ülikool oma rahvusülikooli rolli täita.
Muidugi on Tartu Ülikoolil kui rahvusülikoolil veel üks lõik, mis on samuti tema eelarvele suureks koormaks – tema vanad hooned ja muuseumid, mida ei ole ühelgi teisel Eesti kõrgkoolil ja mis nõuavad küllalt palju raha. Riiklik finantseerimine hoonetesse on siiani täielikult puudunud, kuna see ei ole ülikooli õppe- ning teadustööle just nagu vältimatult vajalik asi. Neid maju on sisuliselt korda tehtud õppe- ja teadustöö arvelt, finantseerides ja remontides hooneid, mis on arhitektuurimälestised. Selletõttu on ülikooli alati küll sõnades tunnustatud kui rahvuskultuuri kaitsjat ja säilitajat, kuid riik ei ole teda selles rollis praktiliselt üldse tunnustanud.
Asukoht teoses
