Tegin siis, nagu kästud, ja läksin kolmandasse linnaossa teispoole Emajõge otsima oma hoolealuseid. Sellest kujunes mulle sisemiselt vägagi alandav elamus. Astusin hästi ja soojasti riides ning küllaseks toidetuna nende viletsaisse keldri- või pööningukortereisse, millede sumbunud ja lehkav õhk oli lämmatav. Nägin armetuid tudisevaid rauku, lahjasid, raskest tööst kurnatud emasid, kahvatuid, suurte kõhtudega, alatoitlusest tursunud lapsi. Nad suhtusid mulle umbusaldavalt ja tagasihoidlikult, mina neile peidetud häbenemisega, mida ma nii hästi kui võisin, katsusin varjata.
Jätsin neile nood mõned viletsad rublamündid ja läksin minema mässulises ja rahulolematus meeleolus. Varsti selle järele loobusin kogu heategevusorganisatsioonist sel ettekäändel, et ma oma väikeste laste pärast ei või nakkushaiguste kartusest jatkata oma tegevust.
Jätsin neile nood mõned viletsad rublamündid ja läksin minema mässulises ja rahulolematus meeleolus. Varsti selle järele loobusin kogu heategevusorganisatsioonist sel ettekäändel, et ma oma väikeste laste pärast ei või nakkushaiguste kartusest jatkata oma tegevust.
Asukoht teoses
lk 64–65
