Naeruklubi. Mind viidi Emajõe...

Mind viidi Emajõe äärde, mis olevat eestlaste püha jõgi. Jõgi oli lootusetult saastunud, vees ujusid väljaheited ja koduloomade laibad. Kaldaäärses vees roostetasid laevavrakid, sealsamas kakerdasid inimliku palge minetanud madrused, kes rahuldasid oma ebaloomulikke vajadusi otse lainetesse. Eestlased söövad nendesamade kätega, millega pühivad tagumikku. Jõe ääres asus väike, kirjeldamatult räpane linnake, mille uhkuseks peetakse Eesti vanimat ülikooli. Alatoitluse all kannatavad tudengid ja õppejõud tegelevad kerjamisega, lokkab kuritegevus ja prostitutsioon, kusjuures ei prostitueeri mitte ainult alaealised tütarlapsed, vaid ka pensionärid. Samas uhkeldavad rikkurid hiigelsuurte džiipidega, nende majad meenutavad paleesid. Meid viidi lõunasöögile ühe kohaliku naabobi juurde, kes olevat riigivarade sahkerdamisega hiigelvaranduse kokku ajanud. Voolasid kalleimad veinid, vardasse oli aetud mitu siga ning lõunasöögi lõpetuseks pakuti jahvatatud pärlitest tehtud sufleed. Eesti lausa sunnib endaga suhestuma, armastama või vihkama.
Asukoht teoses
lk 199–200