Trepiaugust astub sisse vihmast tilkuv Hüva Erkki. Tavapärane kilekott nootide ja kaustikutega on tal täna kaenla all. Ja mõlema käega hoiab ta parajat kolbasuurust porist põllukivi. Ta noogutab meie suunas, istub klaveri lähedale tühja laua äärde, paneb kivi õrnalt maha ja kallab kilekoti sisu lauale. Kaustikud, kaustikud, kaustikud, kõik tihedas kirjas täis kirjutatud, juttu ja noote. Tilkuv mantel on tal ikka seljas. Kingad katki ja porised.
Ma lähen istun oma õllega Erkki juurde.
– Mis kivi see sul on?
Erkki mõtleb tükk aega ja siis vaatab mulle otsa.
– Tead, ma tulin üle Toome ja ta oli keset teed äkki. Ma vaatasin, et sellise kiviga saab palju kurja teha ju. Keegi võib kellegi pea lõhki lüüa või niisukest teha midagi.
Erkki hääl on rahulik, aeglane.
– Ja siis ma mõtlesin, et pean ta ära tooma sealt. Vähemalt üks halb tegu jääb tegemata.
Erkki vaatab kivi.
– Tohib, ma mängin nüüd?
Ma noogutan ja Erkki istub klaveri taha ja mängib, aeg-ajalt kaustikuid lapates ja peatudes ja midagi pomisedes. Ja ma vaatan klaverit ja Erkkit ja porist kivi. Ja näen hetkeks jälle tulevikku.
Ma lähen istun oma õllega Erkki juurde.
– Mis kivi see sul on?
Erkki mõtleb tükk aega ja siis vaatab mulle otsa.
– Tead, ma tulin üle Toome ja ta oli keset teed äkki. Ma vaatasin, et sellise kiviga saab palju kurja teha ju. Keegi võib kellegi pea lõhki lüüa või niisukest teha midagi.
Erkki hääl on rahulik, aeglane.
– Ja siis ma mõtlesin, et pean ta ära tooma sealt. Vähemalt üks halb tegu jääb tegemata.
Erkki vaatab kivi.
– Tohib, ma mängin nüüd?
Ma noogutan ja Erkki istub klaveri taha ja mängib, aeg-ajalt kaustikuid lapates ja peatudes ja midagi pomisedes. Ja ma vaatan klaverit ja Erkkit ja porist kivi. Ja näen hetkeks jälle tulevikku.
Asukoht teoses
lk 74–75
