Kuuekümnene Vabbe oli veidrikust vanapoiss (õigupoolest oli ta leskmees, ta abikaasa oli kümme aastat varem surnud, aga ma räägin sellest, milline ta paistis, tema olekust teiste jaoks), tujukas, lohakas ja enesekeskne.
Ta kandis küll endiselt kindaid ja kübaraid, ent tema ülikonnad ja mantlid olid kümne-viieteistkümne aastaga mõnevõrra vormist välja vajunud. Kui poeg Paul Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima läks, jäi Vabbe üksi elama väikesesse korterisse Kompanii (tookord Hariduse) tänavas. Korter asus viltuse maja ülakorrusel, vaatega jõele.
Vabbe endised õpilased käisid teda vaatamas, hoolitsesid ta eest – käisid poes, kütsid ahju ja kasisid korterit, jalutasid temaga linna peal, istusid kõrtsides, püüdsid maestrole välja teha (varasematel aegadel oli Vabbe neile välja teinud). Vabbe käitus tihti poisikeselikult, ulakalt, patsutas ettekandjaid tagumikule, laskis libedaga tänavatel liugu – tüdrukud, minu ema ja Lagle Israel näiteks, pidid teda joostes kahelt poolt toetama –, ropendas ja jäi vahel ülearu jokki. Aga kõik ta õpilased jumaldasid teda. Miks küll?
Vabbe kandis endas vana, maailmasõdade-eelset Euroopat. /---/
Vabbe võis äkktuju ajel maja tagant (see maja asus Inglisilla kõrval muusikakooli vastas) kojamehe redeli tuua, teise korruse akna taha ronida, mu emale läbi akna lille anda ja jälle kaduda (maja välisuks oli seejuures lahti), võis kunstinõukogus öelda: „Teate, sotsialistliku realismi juures on ju piltide selgitavad pealkirjad väga olulised, näiteks ühiskondlikus käimlas Emajõe ääres, teate, hoiukassa taga, seal on ju ka korralikult igale joonistusele kas P... või M... alla kirjutatud,” võis põlvili langeda ja mõnele oma naisüliõpilasele armastust avaldada, teades täiesti selgelt ette, et ta vaid südamlikult välja naerdakse...
Ja ometi, tema süvenenult räägitud mälestused Euroopa uuemast ja ka vanemast kunstist, suurtest muuseumidest olid erakordselt detailsed, erakordselt õpetlikud, rääkimata siis veel ateljees õpetatust: Vabbet peeti õigusega Pallase – ka järel-Pallase – kõige olulisemaks õppejõuks. /---/
See selleks, tühja sest eksitusest... aga ennast proua Koorti mälestustesse poetada – kevadisse Pariisi, õitsvate kastanite alla, Tuglase ja Mäe vahele – võis ainult see, kes sinna tõesti sobis, see, kes ka keset Stalini-aegse Tartu pimedust südames oma nooruse Euroopat kandis.
Asukoht teoses
lk 144–147
