Aovalged aknad. Linna hääl oli...

Linna hääl oli hoopis vaiksemaks jäänud, see kõiksugu helide kogu, mis päämiselt küll koosnes vankrirataste veeremisest, kuid endas kandis ka inimeste tegutsemiste ja häälte kõla. Siia õue pääseski ta sisse vaid murdunult, põrgates majaseinte, kõrge värava ning aiaplankude vastu. Kõrgel taeva all tiirles mahedas valguses, milles oli nagu kullatolmu madalamale vajuvast päiksest, piirpääsukesi ja suitsupääsukesi, mõni vares tõmbas sellest laiast ringlemisest läbi oma loiu tumeda joone Toomemäe poole, mõned valged ja helehallid tuvid lipendasid kaares ja väikeste parvedena sekka ja kadusid katuste taha madalale. Kui õues vaikis hetkeks jutt, oli kuulda Toomemäe poolt ja Aia uulitsa kõrgete puukobarate vahelt ööbiku selleks aastaks viimseks jäävat vilet.
Asukoht teoses