Aovalged aknad. Aken ei näidanud...

Aken ei näidanud talle muud kui linna serva, maa poole harvenevaid hooneid ja korstnaid ja ta teadis, et kõik, mis täna täidab linna ja sääl kobrutab, sünnib õieti tema selja taga. Kuid mingi ärevuse surin käis temast läbi siiski ka selle kõrge katuseluugi kaudu teiselpool seina, kuhu ta ei ulatanud välja vaatama. Nii ta vaatas käsipõsakil sinnapoole, kus ta juba teadis olevat Annemõisa. Kui ta pää välja pistis, nägi ta ka Jaamamõisa hooneid ja sääl eespool pidi olema Ropka mõis, kui vaadata Karlova mõisast üle. Ta tundis enda rikka olevat oma teadmistest. Ja teadis edasi, et nad nimetavad seda siin lugaks, mis kahe kõrgendikuselja vahelt läheb kaugele sinetavasse uttu mõne looritatud metsaviiru poole ja mille keskel pöörab Emajõgi Peipsi poole ja seda teed mööda sõidab Amelungi rataslaev, esimene Tartu aurik, Pihkvasse. Praegu sõidab aga pärivett alla kaks valget püstnelinurka, künnab nagu niitude vahelt läbi, kuid vagu pole näha. Pole näha Emajõge, see on nii soonitud lugasse, et ainult mõne kääru kohalt helgib mõni täpe nagu kerge vihma järele kohe maa sisse immitsev loiguke.
Asukoht teoses