Viimati jalutasin koolipõlves, kui oli kombeks õhtupoolikul Raekoja platsi ümbruses promeneerida; tüdrukutekooli tüdrukud omaette ja poistekooli poisid omaette; vahetati pilke ja ihaleti salajast sümpaatiat kaugelt; oldi teineteist näinud ja päevaga rahul. Nüüd on südalinn õhtuti inimtühi, istutakse lokaalis või kodus teleri ees, nokkapidi ollakse koos vaid virtuaalselt.
Asukoht teoses
lk 49
