Aga too triibuline sängikott – too raputati tühjaks ja haarati hõlma, kui ema kolhoosi šefiks saadeti; põld oli Raadil kohe linna ääres, õhtul pääses koju ja tolleaegse kombe kohaselt lubati igaühel kott kartuleid kaasa võtta; suuruke see olla sai, olime ju jalamehed. Kui brigadir ema kandamit nägi, naeratas uskumatult; ema vabandas: Me oleme kahekesi, laps väike küll, aga virk. Egas brigadiril kartulitest kahju olnud, kolhoosi värk, ta haletses ilusat linnanaist. Ime küll, kuidas me üldse koju jõudsime; mis tassijat minust! Polnud mu ema ahne, tal ei olnud valikut: kaks last tahtsid toita ning Juhannes ootas vangipakki. Kui ma nüüd vaatan oma kartulivõtust tapetud ema, kuidas ta kümne meetri haaval läbi linna liigub, triibuline kott kord õlal, kord turjal, siis meenub pühakirjast loetud tõotus, et kellelegi ei panda suuremat koormat, kui ta kanda jaksab.
Asukoht teoses
lk 94–95
