1918. a. kevadel ilmub Tartut külastama Baieri prints-regent Leopold, kelle auks linn ehib end kähku saksa lippudesse.
Raekoja ette püstitatakse kaks vanikuisse mässitud hiiglalipuvarrast, kuhu kõrvuti lehvima tõmmatakse Saksa ja Baieri lipud.
Samas, raekojaplatsil, võtab prints vastu garnisoni-osade paraadi, mida jälgima tulnud tuhandeid uudishimulikke. Vaevalt on habemik prints jõudnud väeosade rivi ette, et ütelda mõned tervitussõnad, kui ümberseisev rahvas rebib alandlikult mütsid maha.
Esiridades seisvad kadakad ja saksad, peamiselt muidugi naissugu, karjuvad vaimustusse sattudes „hoch!“, „Sieg-heil!“ jne., kuna muusika mürtsub saksa keisrihümni.
Seistes grupi Tartu kaupmeeste selja taga, näen imestades, et ka nemadki pistavad kaasa karjuma ja mütse viipama. /---/
Tigedal ilmel vahib ta üksisilmi Küüni tänava poole. Sealt ligineb nimelt suure kolinaga taluvanker piimalähkritega.
Pealistuv maamees sakslaste suursündmust mitte millekski pannes vibutab muretult jalgu üle vankriääre ja annab ruunale säru, tahtes kiiremini jõuda nägema, mis mürts seal raatuse ees jälle lahti on.
Kuid enne, kui ta jõuab ära pöörduda Suurturule, jooksevad talle rahva hulgast vastu kaks saksa tantat, vihmavarjud peos, hakates nendega metsikult vehklema hobuse nina all.
Khuule, sina maamees! Söida thasa! tänitavad nad hüsteeriliselt. – Kas sa ei kuulep, et ilus mhuusika mengip!?
Talumees ei hooli lõhvardite hädaldamisest, kihutades neist täie ajuga mööda Suurturule.
/---/
Neilt kuulen, et Baieri printsi on vaksalis vastu võtmas käinud sakslastega koos ka mõned eesti seltskonnategelased, kes hiljem tikkunud võõrale aukandjale koguni audientsile.
Siis on hommikul käinud printsi lauluga äratamas Tartu saksa soost üliõpilased, kelle hulka ära eksinud ka ühe kadakasaksliku eesti korporatsiooni liikmeskond.
/---/
Jalutades oleme jõudnud Inglisillale ja näeme sealt, et all-lebavat Lossi tänavat mööda trügib ülespoole jõuk saksa mundrimehi, saadetuna rohkearvulisist erariides isikuist.
Salga keskel kõnnib auväärne hallhabe kindrali mundris, kelles tunneme ära Baieri printsregendi Leopoldi.
Nagu arvata võib, on vanahärra sihiks võtnud Toomele jalutama tulla. /---/
Prof. Baer’i ausamba kohale jõudes seletatakse seal midagi printsile ja kogu salkkond liigub Ülikooli raamatukogusse.
Asukoht teoses
lk 210–213
