Maailm, mis on hea. I. Sõitsime bussiga nr. 13...

Sõitsime bussiga nr. 13 Füüsikainstituudini ning hakkasime jala mööda maanteed Valga poole minema. Nõrk tuul oli vastu ja päike säras. Varsti paistis raagus puude vahelt kõrge mitmemeetrine monument.

„1941. aastal ehitasid töölised venelaste käsul siia tankitõrjekraavi. Saksa võimu ajal aga toodi siia Näituse väljaku koonduslaagrist vange ja tapeti. See kivilahmakas märgibki seda kohta,“ rääkis Magnus, keda huvitas tegelikult kaugemal põllul olev roheline isolaator.
/---/
Istusime järgmisse bussi ja olimegi linna teises otsas. Künkliku tühermaa äärel paistis omaette linn: palju mitmekorruselisi ühtemoodi maju. Koht ise nägi välja nagu prügimägi. Leidsime end äkki igast küljest traatvõrguga piiratuna. Olime aiaaugust läbi ronides sattunud mingi asutuse territooriumile. Tagasi minna enam ei tahtnud. Ilm kiskus pimedaks. Magnus hüppas üle aia, minu püksid olid selleks liiga kitsad. Bussipeatus paistis. Käisime mööda aiaäärt, üks ühel, teine teisel pool.

Iga hetk oli bussi oodata. Magnus tuli mõttele aia alumist äärt venitada, et alt läbi mahuksin. Plagasime elu eest bussipeatusse.
Teosest
lk 168–169