Tartu ja Tallinna vaheline antagonism. 1917. a. revolutsiooni ajaks...

1917. a. revolutsiooni ajaks, millal kerkis esile Eesti ala autonomiseerumine, oli vastuolu Tartu ja Tallinna vahel juba nii kaugele arenenud, et Jaan Tõnisson pani ette: Põhja- ja Lõuna-Eesti saagu igaüks eri administratsiooni. Ainult koosolijate enamuse tahtel otsustati, et Vene riigi küljest irduma hakanud Eesti ala kuulugu ühte, ja see jäi tolleks korraks Tallinnas resideeriva komissari – Jaan Poska – valitsemise alla, niipalju kui tookord meil juba ennast ise valitseda lasti.

Vastuolu läks aga tunduvamaks siis, kui Tallinnast sai riigi pealinn. Tegelik eestluse pealinn oli olnud hulga aega Tartu, see maakonnalinn, Tallinna, tolle kubermangulinna kõrval. Siit Tartust pärines Postimees, siin sündisid Eesti laulupeod, siin rajati Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kirjanduse Selts, Noor-Eesti, Eesti Tütarlaste Gümnaasium lisaks Hugo Treffneri esimese järgu koolile, siin püstitati esimene Eesti teatrihoone, siit juhiti suureulatuslikku vanavara korjamist, siin korraldati esimesed sümfooniakontserdid, siin – mis siin kõik tekkis, arenes ja osa mängis Eesti elu uueks loomisel! – Aga Tallinn, mida oli temal ette näidata? Linnavalitsus läks eestlaste kätte ja Estonia hoone ehitati küll hulga suurem kui Tartu Vanemuine, kuid hea rida aastaid hiljem, ja mida veel muud? Vähe nii kõlavanimelist ja nii ülemaalist, nagu näeme eespool antud loetelust.

Ja korraga – Tartu asemel hakkab juhtima Tallinn! Seal on tähtsaimad asutused, mida eestlastel iial on olnud: Vabariigi Valitsus, Riigikogu, kõik ministeeriumid, sinna siirdub tegutsema ja elama üks Tartu tegelane teise järel, Tartu kroonimata kuningas J. Tõnissongi asub tegutsema Tallinnas! Tallinnas tekib suurärisid ja -ettevõtteid, seal toimuvad diplomaatlikud vastuvõtud, seal kujuneb Estoniast esindusteater ja särab ning lõbutseb Valge saal ja sealne seltskond annab tooni üle maa. Aga mis on jäänud Tartule? Ülikool ja endised ülemaaliste nimedega kultuuriasutused küll, kuid nad ei mängi Eesti avalikus elus enam endist rolli, neist kõneldakse vähem ja oma materiaalse aluse saavad nad mitte enam Tartu ja mõninga ümbruse ohvrimeelsuselt, vaid Tallinnast. Nende varal tartlased veel braveerivad tallinlaste ees, et teil seal Tallinnas on võim ja majandus, meil Tartus on aga vaim ja kultuur, kuid ise sellega ei lepita, vaid kibestutakse sisemiselt. Endisest särast ei osata oleviku tuhmuses stoiliselt loobuda, omaaegse suuruse kaotanuna usutakse end, väikestesse oludesse sattununa, ikka veel olevat suured. Ja tõrgutakse ümber orienteerumast. Ning jäädakse oma „Tartu vaimu” juurde.
Teosest
lk 168–169