Oskar Luts. Selle sulerüütli kujul...

Selle sulerüütli kujul omab meie kirjandus ühe füsioloogilise ime, mis karsklasi peaks suuresti huvitama... Et seesuguse tervise ja niisuguse konstitutsiooni juures veel siiski suuta nii vitaalselt produtseerida, nagu näit. „Tagahoovis” (hilisemast perioodist), või suuta siiski veel iga aasta esineda ladusa ja loetava mälestusteköitega (nagu tal neid ilmus veel hilisemas eas) – see ongi see ime. Õpetliku preparaadina mõni tervisefanaatik säilitaks teda piiritusepurgis... Muide, sellise nirvaana vastu ei oleks „kadunukesel” endal midagi vist mitte...

Füüsiliselt teda juba 10 a. tagasi peaaegu enam nagu ei olnudki, ta paistis nagu liikuv viirastus või siluett. Kui ta sulle Tartus Raekoja taga vastu sattus, kuidagi ettevaatlikult üle munakivisillutise kulgedes, ja siis su ette seisma jäi, siis said mulje, et tarvitseb teda vaid pisut nimetissõrmega vastu rinda torgata – ja ta kukub ümber. Niisugune on mul temast viimne mälestus Vabariigi lõpupäevilt. Aga kõigest hoolimata ta ületas oma 60-nda sünnipäevagi, ehkki raudeesriide taga.

See nüüd nii kurvakujuline rüütel on eesti noorsoole oma „Kevadetega” valmistanud suuremat ja kestvamat rõõmu kui ükski teine Eestis. Ja kui Tartu seltskond kirjanikule ta 50-ndaks sünnipäevaks Tammeväljal maja kinkis, ühes aiaga, kus Lutsukene endale tubakat saab kasvatada, siis oli sellega kenasti kohust täidetud. Mina aga kui vana teatriinimene leian, et Lutsu tunnustamine eesti väikekomöödia loojana seisab veel ees, sest selles ei ole temale tekkinud võistlejat. Tema kolm ühejärgulist ei ole väiksem saavutus kui Vilde „Pisuhänd”, kuid kiitust nende eest ei ole Luts eales saanud nii palju kui Vilde oma eest. Olgu sellega see saamata jäänud hinnang siin tehtud.
Teosest
lk 256