Neli veskit. Jaarmarki peeti südatalve...

Jaarmarki peeti südatalve ajal ja otse kesklinnas, Emajõe paremal kaldal, Puu- ning Kivisillavahelisel platsil. Juba see koha esindlikkus räägib sellest, kui tähtsaks peeti jaarmarki raehärradegi poolt. Siin kaubeldi ja lõbutseti, osates siduda kasulikku meeldivaga.
Meie jaarmargi rõõmulat ning lustilat tohtis külastada vabalt, ilma sissemineku eest maksmata ja isegi kopikata taskus. Sa võisid näiteks vahtida kõrvuti linna kõige suurema kapitalistiga palagani fassaadi. Ning saada judinaid sellega. Sest seal oli näiteks pilt, mis kujutas inimese piinamist – või oli ta fakiir? Inimene oli alasti võetud ja tünni pistetud, tünni sisemised seinad aga olid nagu siili kasukas teravaid nõelu täis, teravikkudega inimese poole. Ja nad näisid aiva ootavat, et tünn lükatakse külili ja hakatakse seda veeretama – võis kujutella, mis sest inimesest siis saaks, kui ta ühtsoodu kukub ühe naelade-saja otsast teise otsa. Jube ja hale! Silmad läksid iseenesest kinni – aga midagi nagu kiskus neid avama ning hirmuga vaatama, kas ei sünni juba see kole julm asi.

Ehk teine pilt: seisab üks ilus valge ning rammus naisterahvas (piinlik tunnistada: mitte riides või oli ta trikoos?) Ja selle naisterahva ümber väänleb ning liibuskleb jäme boamadu. Ta on enese mässinud ümber naisterahva puusade, rindade ning kaela ja ähvardab teda ära lämmatada. Ärarääkimata hirmus! Juba väljastpoolt vaadatuna. Mis veel siis, kui astuksime palagani sisse neid tõotatud jubedusi vaatama! Aga selleks puudus raha.
Teosest
lk 57