Neli veskit. Jaarmargi peaavatlus oli...

Jaarmargi peaavatlus oli karussell. Selle ümmara pöörleva ehituse laest rippusid terasköite otsas imestusväärsed sõidukid. Kaunistikirjatud luige- ja hällitaolised saanid ning toredad täkud, nood rõngaskaelsed, saduldatud ning valjastatud sõjaratsud. Ilus oli vaadata karusselli pöörlemist, kuis see säras oma kaunistuste litrite, helmeste ning klaasripatsite veiklemises ning läiklemises. Silme eest aina vuhises mööda üks värviliste tulukeste ning kiirgavate helkide meri. Ja kogu karusselli ringlemise kestes lõõtsutas ta tsentrumis asuv suur leierkast raskelt ning validasti oma ühakorduvat lugu – kuid see kõlas siiski kuidagi nagu kurvalt oma röökimises ja mõjus ka joovastavalt.

Eneseunustuseni sai vaadatud seda pidulik-kärarikast ringlemist. Mundreis reaalkoolipoisid ja univormides gümnasiastid uhkeldasid täkkude sadulais uljalt. Nii mõnelgi müts viltu ühe kõrva poole nagu kuulsail ratsakasakail. Ja hobutäkkudega vahelduvais saanides hõljusid tütarlaste ning preilide kobarad. Nad istusid kombeliselt, tuisulgedest mütsikesed peas, samasugused muhvikesed käes ja sellised jakikesed seljas, mis ulatusid ainult puusadeni, tegid peene piha ning olid oma „sinkärmelitega” õlgadest kohevile puhvitud. Preilid kandsid näo ees tipukestega ülekülvatud loore ja nende põski raamisid peened oimulokid ning nende tagapead kroonisid uhked juustekuhilad. Nii mõnelgi neist oli kaelas udusulgedest boa, nii hajuvil ning kerge, et iga huulteltkukkuv sõnapuhang need sulekesed elavasti helvendama pani. See kõik paistis kaunis ning peen. –

Siin kaasa sõita oleks tahtnud lõpmatuseni. Kuid see maksis raha. Aga õnneks võis tasuda ka tööga: et saada üks sari priisõitu, tuli kolme sõiduaja kestes karusselli ümber ajada. See toimus ülal karusselli pööningul. Seal oli kole kitsas, hämar ja väga madal. Liikuda sai ainult keskelt pooleks murtuna. Seal asus üks suur püsttelje otsas keerlev puust ratas. Surudes end kätega selle ratta nelja kodara vastu, panime liikuma kogu karusselli, selle rattapöia küljes rippuva sõidukite-süsteemiga. Tegime seda ühislükkamist sikutades, tõugeldes, komistades ja higistades.

Priisõitu võis saada ka teatud osavusmängu abil. Tuli püüda rõngaid. Nimelt seisis karusselli liikumise sõõrist sammu kaugusel üks post. Selle semaforikujulise „käsivarre” otsas rippus pikergune pomm ja viimase seesmises õõnes paiknes hulk rõngaid. Alumine neist niivõrd pommi otsast väljas, et selle võis sõrmekonksuga ära näpsata. Seda tuli teha täie sõidu pealt ja pommi ägedasti kiikudes. Äranäpsatud rõnga asemele nihkus kohe teine ja see tuli järgmise sõidutiiru aegu samuti sõrme püüda. Kuni käes olid kõik kuus rõngast. Kuid kõik kuus pidid olema püütud ühe ringlemiste sarja kestes. Vähe oli neid virtuoose, kes sellega toime tulid. Ja tasu? Üks sari sõiduringe ilma tasuta, s.o. kolm kopikat. Aga oli siiski selliseid meistreid.
Teosest
lk 63–65