Suur ma veel ei olnud, aga üksi käisin ma koolis, nn. „Pudrukoolis”, kuid just sel teekonnal pidanuks mul mõnigi kord saatja kaasas olema, sest seal kiusati mind. Kõik see sündis üle jõe. „Pudrukool”, milline nimi meid, selle kooli rahvast, alati pahandas, kuid mida uulitsapoisid meile alati näkku viskasid, asus Mäe tänavas. Seal, kus pikk trepp kruusahauast mööda viis, asus ülal paremat kätt mingi asutus, värava kohal silt: „Marien Anstalt”. See tume, suure õue ning taga-aiaga kahekordne puust ehitus oli heategevust, saksa vaimu ja lasterahvast täis. Ülemisel korral asus pansion suuremaile tüdrukuile, all käisime meie, aastakäigud 5–8, päevakoolis. Ülakorrale meid alarahvast ei lastud kunagi ja nii paistis too maailm meile väga salapärasena. Ainult üks kord sattusin ma sinna ja sedagi siis, kui ruum oli tühi. Aga midagi ma ikka nägin: seinte ulatuses jooksid ümber ruumi kinnispingid, tõsta nende klapp-kaas üles ja siis näed, et need pingid teenisid panikastidena, kus igal tüdrukul oma asjad sees asuvad. Millegipärast tundus mulle too maailm kurvavõitusena.
Asukoht teoses
lk 209
