Mida kõike ühe kopika eest anti. Meie allmaailm aga...

Meie allmaailm aga elas nõnda. Maksime kopika päevas ja saime selle eest õppust, kommeteharimist, lõunat, mängida ja õhtupoolikul tüki leiba. Seda kandis koolipreili kandmikul klassis ringi, igale suule üks tükk. Tükid olid küll lõigatud püüdmisekohaselt ühesuurused, kuid äärmised kui kannikad sattusid ikka tublimad, ja pealegi nende värske krobedus lisas maitsvust – küll neid eritükke noolis iga silm, et peaks see nüüd mulle tulema! Lõunaist on meelde jäänud, et ükskord nädalas sai supi sees liha ja et iga laupäev anti punakat värvi rasvasilmakestega tangusuppi, mis meid iiales ei vaimustanud. Selle supi eel lauldi iga kord „Õnnista ja hoia” – ja elu läbi tõuseb mul selle laulu puhul too punakas tangusupp silme ette, – kõike seda anti vaskise kroonukopika eest.

Enne klassi minekut pidime – nagu pühale pinnale astudes – saapad, kingad või kotad, nagu need kellelgi juhtusid olema, jalast võtma ning riietehoiuruumi alla kappi panema. Sellest tekkis seal üks igavene segamik, kui päeva lõpul igaüks rüsinal ja ukerdades oma jalatseid otsis. Klassi astusime kas sukis või tuhvlites, kellel need olid. Minul olid. Ja veel millised!
Teosest
lk 209–210