Magusat ja valusat. Vahel viis ema...

Vahel viis ema mu kondiitriärisse. See oli magusa peenuse ülim tipp. Ja kopikaline „liivakook” maitses mulle selle peenuse seas omakorda ülimlikult... Niisuguses „konditoreis” säras kõik vitriinide ja riiulite klaasiläikeis ning -lõikeis, seal lõhnas kõik koogivürtside järele, ja müüjannad leti taga evisid kitsa piha, papiljott-lokid ning alati valge näovärvi. Tolle aja preilid ei põletanud iialgi oma näonahka päikeses. Nood preilid mõjusid kui portselanist ja konditoreid ise teenisid korporante ja muud saksarahvast kohviku eelkäijatena.
Teosest
lk 211