Iseloomult, töömeetodilt ja ka keele ajalukku jäetud jälgedelt oli Johannes Voldemar Veski talle otse vastandlik kuju. Kui Aavik oli temperamentne esteet ja intuitiivne loovisik, siis Veski oli põhjalik süstemaatik, kes oli oma elutööga identne. Mõnikord läks ta korraarmastus võib-olla liiale, aga surmani istus ta meie keelepaavsti troonil, nii nagu ta surmani teatud tundidel „Werneriski” istus, kus nii mõnigi noorem emakeele entusiast võis alati abivalmilt teadlaselt nõu ja abi saada.
Asukoht teoses
lk 531
