Andrus Johani

Tiitel: 
Raud, Mart. Andrus Johani. Luuletus
Teksti autor: 
Tekst: 

Siia soisesse aguli äärde
elu juhatab kehvale teed.
Sügis pori toob poolde säärde,
kevad tuppa toob lumelao veed.
Suvel tolmuvad sõstrad ja kreegid,
takjapõõsad ja sirelihekk, –
leherohelus luitub ja pleegib
nagu vanade pärgade plekk.
Kes asunud siia, see minna
nõnda lihtsalt siit enam ei saa.
Ainult tööle siit käiakse linna,
suveks karjaseid palkab siit maa.
/---/
Mida leiab ta siin? Ümberringi
tuigub sihitult purjus boheem;
toidab haigeid ja hädiseid hingi
sõnakõlksude ivatu leem.
Oma tühjade teoste taha
kõike elavat varjavad nad.
Nad ei näha, ei näidata taha
tõelist inimest, tõepärast maad.
Joonte sõlmi ja vormide veidrust
katab värvide kirendav hilp,
ning seda kui vaimukat leidust
tõstab kiituste kumisev kilp.
Vaatad näitust kui vigurifilmi,
nagu haigete uni on see.
Tuleb hoida, et endalgi silmi
kõverpeegliks see kõik ei tee.
/---/
Tuleb vaikne juulikuu õhtu,
südasuvine valge öö.
Sild Emajõelt prahvatab õhku,
ja taevarand punama lööb.
Kiirelt hargnevad kaitsjate salgad.
Tühjas Tartus lööb raekoja kell.
Ja siis üle Emajõe algab
äge suurtükitule duell.
Mürske vuhiseb siia ja sinna,
maha murduvad majad ja puud;
tulekahjud on mööda linna
nagu lahtised koldesuud.

Teosest:
lk 95–110