Nõnda ka maa peal. Nad kohtusid Tartus…

Nad kohtusid Tartus, istusid üle pika aja taas tolles väikeses armsas Tähe tänava kohvikus, süües kõrvitsa-kaeratangu putru; juba mitmeti isuäratavas pudrumenüüs seisneski selle kohviku eripära. – Oli novembri algus, maad ja puude raagunud oksi kattis öösel mahasadanud lumi, mis hakkas nüüd, keskhommikul juba sulama. Kõnnitee oli traktor puhtaks lükanud, aga kõik, mis selle ja kohviku vahele jäi, ka nende akna alune laste mänguplats seisis puutumata, lubades aimata üksnes liivakastikese, mis oli koerte pärast laudkaanega kinni kaetud, neljakandilist kontuuri. /---/

Nad tellisid teisegi portsu putru, seekord magusa ja marjadega; ka kohvi ja saiakesi. Kohvi pinnale oli koort niristades lilleõieke joonistatud – igale erinev. /---/ Hubane tundus siin kõik: miljöö, teised külastajad ja teenindajaneiu.

Teosest
lk 159–161