Hõbeda laul

Ennäe hõbedast paati
veeremas vete pealla
hõbedast aerud ja hõbedast vöör
ja paadi sees istub hõbedast mees

Hõbedat hõbedat
haljaksi hõbedat
Emajõe vete pealla

Ennäe hõbedast veel
sõuab hõbedast mees
kuhu ta läheb
kuhu on teel

Hõbedat hõbedat
haljaksi hõbedat
Emajõe vee pealla

Ennäe mehel on kaasas
hulk hõbedast münte
ja paadipõhjas helgib tal
hõbedast rist

Hõbedat hõbedat
haljaksi hõbedat
Emajõe vete pealla

Ennäe kannab hõbedast risti
see hõbedast mees
Hõbemündid pillub ta veele
ent risti kaasa viib teele

Hõbedat hõbedat
haljaksi hõbedat
Emajõe vete pealla

Ennäe need polegi mündid
need polegi raha
vaid hõbedast õied
mis lahti löönd veele

Hõbedat hõbedat
haljaksi hõbedat
Emajõe vete pealla

Ilus oh ilus
on hõbelillede läik
aga hõbedast paadil
üha kiirem on käik

Hõbedat hõbedat
haljaksi hõbedat
Emajõe vete pealla

Vaata veel
vaata veel
järgmise käänaku taga
haihtus õhku see mees
kes sõudis siit mööda
hõbedast vees

oi hõbedat hõbedat
haljaksi hõbedat
Emajõe vete pealla

Pole paati pole meest
vaid hõbelillede virvendus veel
ja hõbedast rist
küütleb madalas vees

oi hõbedat hõbedat
haljaksi hõbedat
Emajõe vete pealla

Asukoht teoses
lk 120–122