Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist. Peep Pedmanson: kui...

Peep Pedmanson: Kui ta Tartusse sattus, helistas ta ette ja siis tuli. Tuli taksoga, tal oli alati oma üleõlakott, kotis oli rutiinselt liiter ning minu naisele ikka vein ja viinamarjad. Ja siis me mängisime malet. Ajasime juttu ja mängisime. Ja see male meil venis ka, sest temas oli seda maksimalisti jonni. Kuna mina ikka sutsu parem olin, ja lõpupoole ju ka kainem, siis ei tahtnud ta sellega leppida. Aga seejuures ta oli hästi suuremeelne kaotaja. Vahel ta ikka omaette urises ja vangutas pead, kui lõpuks skoori vaatas: et kuda jälle nii.
Või kui ta Tartu kodus üksi sattus olema, siis kutsus enda poole Tähtverre. Seal meeldis talle lisaks malele ka „lihašmekki sussutada“.
/---/
Käisime ka palju keeglit mängimas või bowling´ut, mina vahet ei tee. Ja piljardit mängisime, mis vist oli rohkem snooker. See oli päris veider, seal ta võitis mind alati. Mina ei saa aru, kust tal tuli see oskus, aga munamängudes oli ta minust parem. Nii see meil esimestel aastatel oligi, et valgel ajal mängisime malet ja tema sai pähe ning pärast läksime linna peale ja mina sain. Kui ma kaineks jäin, siis muidugi jäi linna vahel kõõlumine ära.