Aega veel on. Kuigi – mitte ükskõik...

Kuigi – mitte ükskõik kus. Sest seda raamatut lugedes oli mul ajuti tunne, nagu oleks selle kirjutanud mitte keegi inimene, vaid üks koht. Tartu linn. Sest nagu me teame, on Tartu linn vana, mitusada aastat vana luuletaja. Ja ta kirjutab ikka veel. Ta kirjutas mõistagi Alveri ja Talvikuna ja kõigi nende teistena, ta kirjutab endiselt Indrek Hirvena, ja nüüd siis on ta võtnud kirjutada Mehis Heinsaarena. Vägev vanamees! See tunne on seda huvitavam (kuigi võimalik, et sündinud vaid Heinsaare isikulegendi seotusest Tartu ja Supilinnaga), et need luuletused ei torka silma mitte ainult oma ajalise, vaid ka kohalise määramatuse poolest. Samavõrd kui ükskõik millal, toimuvad need ükskõik kus.

Tõsi, kohamääratlusi on, aga vahel on need lihtsalt abstraktsed luulekujundid (Doonau), teinekord on neid sama abstraktselt kokku kuhjatud, nagu „Paha haiguse väljaajamise laulus“ kõik need Eesti ja Läti kohanimed. Heal juhul võib sealt ju tuvastada paiga: Liivimaa, ühesõnaga, ikka Tartu...
Teosest