Kui aknad valgenevad. Emajõe luhad ja...

Emajõe luhad ja väljad olid veel kaetud kevadise lumekirmega. Vana Liivimaa ülikoolilinn Tartu mustas all Taaramäe orus jõe kaldal oma vettinud majade ja udusse uppunud tänavatega. Keset linna kivist südamikku tõusis raekoja torn teravalt püsti ja mööda Suureturu ääri vulisesid rõõmsad veeojakesed alla jõe poole. Aprillitorm möllas juba kolmandat päeva. Viimaks pöördus tuul lõunasse ja puhus üles raskeid vihmapilvi, mis Toomemäe nõlvakud lumest paljaks uhtsid.

Tähtvere all sinetab juba vesi kohati luhal ja samuti kaugemal Jänese pool. Toomemäelt on sinna alla avar vaade ja noor vaatleja mõtleb jälle järjekordsele suurveele, mis võib tänavu kevadel järsu lumelagunemise tõttu üsna kõrgele paisuda, ja enne kui jää jõesängil laguneb, ujutada üle Tartu südame ja ka Kivi tänava, Tartu tudengite linnaosa. Vesi otsib ikka sealset vana jõesängi ega taha joosta Kivisilla kaudu. Nagu ei meeldiks talle end painutada Vene käskijanna Katariina soovile, kes Tartule säärase uhke kivist silla lasknud ehitada ja uue jõesängi kaevata. Vesi ei tahtnud tunnistada maapealseid valitsejaid, vaid otsis endale teed, mille Vanaisa kätte näidanud.

Noor medicus, kes istub üleval Toomemäel vana doomkiriku varemeisse ehitatud uues raamatukogus, vaatab sealt alla Tähtvere poole luhal paisuvale veele ja mõlgutab oma mõtteid.
Asukoht teoses