Helend Peep roosiokkalisel teatriteel. Kui ta veel...

Kui ta veel jooksmas käis, siis jooksis tohutu maa maha. Helend püsis väga pikka aega vormis. Aga ikka iga aastaga jäi lühemaks see jooksmine. Ja siis ma ükskord ütlesin, et lähme kõnnime selle maa läbi, kus sa jooksed, sest ma kartsin, kui järsku midagi juhtub, ma ei oska teda otsima minna. Tal oli võrdlemisi kindel marsruut. Ta jooksis silmakliiniku juurest Tähtverre, Tähtverest lauluväljakule, sealt jõe äärde ja siis koju tagasi. Aga siis arst keelas tal ära selle jooksmise. Kui me koera saime, siis ühel hommikul Helend ütles, et tead Luule, mina hakkan ise selle koeraga hommikuti väljas käima, sina maga edasi. Mina tõusen nagunii varem üles ja lähen siis koeraga jalutama. Ja nii ta hakkaski koeraga hommikuti jalutamas käima. Aga lõunal ja õhtul käisin mina. Kui koera enam ei olnud, siis ta hakkas käima sama marsruuti ilma koerata. Ja sai uued sõbrad – hakid ja varesed. Ta ostis poest pehmeid küpsiseid. Need olid küll kallimad, aga neid oli hea pudistada ja lindudele anda. Ükskord ma vaatasin köögi aknast, ja ma ei saanud aru, kas seal oli hakk või vares. Helend tuli Tähe tänavalt, niikaua kui ma sealt köögiaknast nägin, lind hüppas talle järgi, seejärel kõndis tema kõrval, siis hüppas ette. Läks ees natuke aega, siis aga ootas Helendit ja nii kuni Võru tänava otsani.
Asukoht teoses