See oli enesekeskne põgenemisõpetus, mille filosoofiline tuum seisnes selles, et eemaldudes põletati enda järel kõik maha, mis vähegi tuld võttis: majad ja külad, alevikud ja linnad, sekka inimesi ja loomi. Kõik söödav söödi kohapeal ära ja kui enam sisse ei mahtunud ning kaasa võtta polnud võimalik, loobiti toit tulle, sest jälitaja ei tohtinud leida eest mitte midagi kõlblikku, mitte midagi, millest tal vähimatki kasu oleks võinud tõusta, ei poolikut rotipoegagi, mida hamba alla pista. 1708. aastal küüditati Tartu inimestest tühjaks ning pisteti tuli otsa, linn hävitati, et Venemaad rootslaste eest kaitsta. 1710. aastal loeti kokku see, mis alles oli jäänud ning saadi 4 maja ja 21 inimest. Purustati ka Toomemäel asunud piiskopilinnus.
Asukoht teoses
