Ajutine elu. Saabumas oli sügis...

Saabumas oli sügis. Veel oli õhtujaheduses tunda päevase päikese soojaks köetud asfalttänavatel üle aedade õhkuvat peenramaa hõngu. Aedade väravate ette ilmusid puukastid õuntega, mida möödujatele tasuta pakuti. /---/

Pikk ja ilus suvi oli asendumas tuulise ja vihmase lehtede langemise ajaga, millele pidid õige pea järgnema külmakraadid ja maha langev lumi. Kummaline oli see, et hoolimata asjaolust, et mehed olid tänaval juba pikki aastaid veetnud, kujutas detsembrikuu ja aastavahetus ikka veel nende jaoks püha aega. Pühade ootus sigines neisse siis, kui saabusid esimesed öökülmad ja hommikuti vaatas pargist vastu hallast hõbedane rohi.

Meelisele meeldis sügis hirmsasti. Just see aeg, mil kõik värviliseks muutus. Sel ajal tundis ta mööda linna asju ajades isegi rõõmu. Lihtsat rõõmu sellest, et vaher oli muutunud punaseks või et pärnad Laulupeo puiestee ääres olid moodustanud kollase katusega tunneli. Korraga oli see tänavajupp nii valge.
Asukoht teoses
lk 118