Aastad ja päevad. Ärkasin hirmsa mürina...

Ärkasin hirmsa mürina peale, arvasin esimese ähmiga, et pomm on maja tabanud. Sukad! Ruttu sukad jalga, olin nad just saanud... Segane mis segane! Alles siis taipasin, et maja seisab vaikselt oma kohal. Ma lihtsalt polnud niisugust üürgavat mürinat ja vilinat varem kunagi kuulnud. Ja see oli nagu otse siinsamas.

Need olid „katjuušad”. Tulistati tõepoolest siit lähedalt Tähtverest.

Lahingud Tartu pärast lõppesid, rinne liikus kiiresti kaugemale. Läksin üle Emajõe ja kõndisin Raadini. Maanteel seisis paar tanki. Tegin juttu sõdurpoisiga, kes purssis rõõmsalt eesti keelt. Arvasin, et ta on nn liidueestlane, aga ei, ta olevat sattunud vene väeossa ja nende aastate jooksul keele unustanud!

Raadi ilus loss oli varemetes. Olin seal kappade ja riidekirstude keskel õiendanud etnograafia-arvestuse Gustav Rängale. Jürike süles, olin seal pargis jalutanud jasmiinide aegu, istunud tiigiäärsele pingile jalgu puhkama, pargipiltnik oli klõpsu teinud...

Iga nurk Tartus jutustas midagi, kuid ma ei saanud kuulama jääda. Aeg nagu libises suure kiiruga mu jalge alt minema, elasin päev-, koguni tundhaaval. Mõte aina eelolevas kinni.
Teosest
lk 256–257