Igaviku lõpul. Mul on Aleksander...

Mul on Aleksander Tassaga põgusaid kokkupuuteid erinevatest perioodidest. Mina töötasin oma elu algupoolel Eesti Rahva Muuseumi Rahvaluule Arhiivis. Üks osa sellest asutisest oli linnas, Aia tänavas, teine Raadi mõisas. Seal töötas siis ka Tassa kultuuriloo osakonna jkuhatajana. See oli suur vaatamisväärsus, Tartu kõige võluvam, kõige tõmbavam asutis tol ajal, kuhu meelsasti kõik külalised sõitsid, kus välismaalased käisid. Tassa oli seal kunstiosakonna küllalt kenasti välja arendanud. Kui kujutlete lossi välist ilmet, siis keskel on suur kuppel ja see kuppelsaal oli just kunstiosakonna peamine ruum. Seinad maalidega kaetud, küllalt esinduslik, muidugi väiksevõitu oli, aga siiski püsiv ajalooline eesti kunsti näitus.
/---/
Sõja ajal, vist 44. aasta kevadel toimus Tartu linna pommitamine ja tema elukoht Filosoofi tänavas sai siis täistabamuse. Ma arvan, et seal sai tema kunstiteoseidki vist hukka. Me läksime Voldemar Ermiga järgmisel päeval kohe seda kohta otsima, oli teada, kus ta elas. Maja oli varemetes ja me pildistasime seda. Sorisime seal natuke, aga kas sealt midagi kaasa kah saime... Võib-olla oli ka seda, mis päris hukkus.
Teosest
lk. 154