Määravad hetked. Päeva tänav oli...

Päeva tänav oli ja on lühike umbtänav, mis hargneb Tähe tänavalt, peaaegu Väike-Tähe vastast. Tagumisest otsast pääses majade vahelt, kurjast ketikoerast kaarega mööda ja järsakust vingerdamisi alla, Ambre maja tagahoovi ja sealt Kalevi tänavale. Tähe tänaval otse Päeva tänava vastas tegutses hambaarstina pr. Valmet – seal sain hiljem minagi plomme. Seal kõrval, Väike-Tähe vastasnurgal, asus Kilgase toidupood. Need majad on praegugi alles. Päeva 1 kuni 7 põlesid aga maha sõjasuvel 1941, samuti ainus linnapoolsel küljel asuv maja, nii eraldatud, kui ta ka oli. Seal elasid karskustegelased Helmi ja Bernard Mäelo; Arvo-vanuse noorema poja nimi oli Meemo. Põles maha ka üsna silmapaistmatu maja linnapoolsel Päeva tänava nurgal, kus vähemalt meie Päeva tänavale kolides asus tudengikorporatsioon (kas "Ugala"?). Sealt edasi oli "Rotalia" hoone vägagi silmapaistev. Toona imestasin, et täiskasvanud mehed koolipoisi-nokkmütsidega liiguvad. Nüüd käin seal ise "Rotalia" tekliga.

Kaugelt huvitavam oli Tähe ja Pargi tänava nurk. Nurgal hargnes too tänav kaheks ja keskel oli pritsimeeste kuur. Selle ees ootasid kundesid juba mainitud punaste mütsidega ekspressid, voorimehed troskadega ja mõnikord isegi takso, mida sohver vajaduse korral vändaga käima väntas. Kuuri seinal oli kast pealkirjaga "Kõnetraat", millega mõnikord ka räägiti. Kuuri tagant paistis Tiigi saun [p.o. Pargi saun] ja Tähe tänaval oli lähedal apteek (ja on praegugi). Natuke edasi oli olnud kino "Bi-Ba-Bo". See olevat maha põlenud filmilindi süttides. Poolpõlenud punakal stendil sissekäigu juures lipendasid viimase filmi fotod veel aastaid, kuni sinna ehitati Karlova linnajao esimene neljakorruseline hoone.

Päeva 9 aed ulatub Pargi tänavani, langedes poole pealt järsu terrassina, treppidega, mis vähemalt 2005. aastal veel muutumatult alles olid. Pargi tänavat pidi sõitis linnabuss. Bussi müra peale jooksime Käoga liivakasti juurest nõlvale vaatama, ja mina ütlesin tähtsalt, millise liini buss see võiks olla. Kui kõhklesin, siis Kägu juba küsis. Hiljem andsin endale aru, et ainult üks liin sõitiski Pargi tänavat pidi... Aga sellise kriitilise mõtlemise ajaks olid Kägu ja Jüri juba lahkunud Tähtverre, linna teise otsa – vist juba 1937, kui sain nelja-aastaseks. Nendel seal külas käies oli pettumuseks, et elektrijuhtmed olid peidetud seina sisse. Päeva tänaval oli nii huvitav vaadata, kustkaudu juhe lüliti juurest lambi juurde läheb. Küllap oli elekter sisse pandud pärast maja ehitamist.

Teosest