Ajalehe anatoomia. Korraga mõistsin, et...

Korraga mõistsin, et Juhan Peegel polegi mitme meetri pikkune ugri-mugri hiid, kelle ühes käes on hõbedane sulepea ja teises isekirjutav kirjutusmasin. Kelle silmist lendavad välja välgud ning suust voolab suisa sulakulda. Kelle käeviipe peale rivistuvad Jakobsoni ja Jannseni ja Masingu vaim, hakates laulma hosiannat emakeelsele ajakirjandusele.

Oma suureks pettumuseks sain korraga aru, et Juhan Peegel on pisut trullakas, rõõmsasilmne, ümaranäoline halli peaga onu, lahke naeratus suul. Pigem väike kui suur mees. Pigem vaikse häälega kui väejuhi käsklusi müristav. Pigem tasa ja targu talitav kui rambolikult vehklev. Aga naeratus, see eriliselt soe naeratus on siiani silme ees.
Teosest