Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee üritas kuldsete kuuekümnendate lõpul olla Praha kevade eelpost Nõukogude Liidus. Usuti, et okupeeritud Eestis on võimalik inimnäoline sotsialism, sõnavabadus ja isegi demokraatia. Üliõpilasliikumise vaimseks isaks oli TRÜ filosoofiaprofessor Rem Blum. Nagu mõned teisedki juudi soost õppejõud, nii oli ka tema tulnud 1950. aastate alguses Leningradist Tartusse, et leida varju Stalini ajal hoo sisse saanud juutide tagakiusamise eest.
Üliõpilasliikumise eesmärgiks polnud süsteemi lammutada, vaid parandada, õigetele rööbastele suunata. Selle naiivse, kuid valdavalt siira võitluse eesotsas oli tipphetkedel TRÜ komsomolikomitee. /---/
Tõrvikurongkäike oli Tartus varemgi korraldatud, esimene neist toimus 1965. aasta sügisel, kui hilisem minister Laur Karu juhtis seda valgel hobusel.
Kuid 1968. aastal ühines tudengitega ka linnarahvas ja rongkäigust sai protestiüritus. Kanti venevastaseid loosungeid. Üks kuulsamaid neist nõudis: „Jänkid, kasige Peipsi taha!“ ENSV ministri poeg, näitleja Tõnu Tepandi pidas Raekoja platsil kõne: „Meie vanemad tegid 50 aastat tagasi revolutsiooni, 25 aastat tagasi võitsid sõja ja nüüd on nad barrikaadid muutnud tugitoolideks. Meie kord on tugitoolidest uuesti barrikaadid teha! /---/
1975. aastal jõudsid karistussalklased vabamõtlemise viimase kantsini, TRÜ sotsioloogialaborini, kus töötasid Ülo Vooglaid, Marju Lauristin, Jaak Tamm, Eve Pärnaste jt. Laborit oli üritatud kinni panna juba 1970. aastal, aga siis see veel ei õnnestunud. /---/
Midagi nõukogudevastast ei leitud ja labori juht, endine ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär ja paar aastat ülikoolis ka kompartei ideoloogisekretäri ametit pidanud Ülo Vooglaid vallandati fabritseeritud süüdistusega. Sellega jõudis inimnäoline sotsialism Tartu ülikoolis oma loogilise lõpuni.
Teine üliõpilasliikumise kants oli 1960. aastatel Tallinna Polütehniline Instituut (TPI), nüüdne tehnikaülikool. Aga kui Tartu ülikoolis püüti lõdvemaks venitada eelkõige ideoloogilisi köidikuid, siis TPI-s oli rõhk majandusuuendustel, katsel istutada kapitalistliku majandusmudeli üksikuid terasid ümber sotsialistliku plaanimajanduse konkurentsivõimetusse pinnasesse.
Üliõpilasliikumise eesmärgiks polnud süsteemi lammutada, vaid parandada, õigetele rööbastele suunata. Selle naiivse, kuid valdavalt siira võitluse eesotsas oli tipphetkedel TRÜ komsomolikomitee. /---/
Tõrvikurongkäike oli Tartus varemgi korraldatud, esimene neist toimus 1965. aasta sügisel, kui hilisem minister Laur Karu juhtis seda valgel hobusel.
Kuid 1968. aastal ühines tudengitega ka linnarahvas ja rongkäigust sai protestiüritus. Kanti venevastaseid loosungeid. Üks kuulsamaid neist nõudis: „Jänkid, kasige Peipsi taha!“ ENSV ministri poeg, näitleja Tõnu Tepandi pidas Raekoja platsil kõne: „Meie vanemad tegid 50 aastat tagasi revolutsiooni, 25 aastat tagasi võitsid sõja ja nüüd on nad barrikaadid muutnud tugitoolideks. Meie kord on tugitoolidest uuesti barrikaadid teha! /---/
1975. aastal jõudsid karistussalklased vabamõtlemise viimase kantsini, TRÜ sotsioloogialaborini, kus töötasid Ülo Vooglaid, Marju Lauristin, Jaak Tamm, Eve Pärnaste jt. Laborit oli üritatud kinni panna juba 1970. aastal, aga siis see veel ei õnnestunud. /---/
Midagi nõukogudevastast ei leitud ja labori juht, endine ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär ja paar aastat ülikoolis ka kompartei ideoloogisekretäri ametit pidanud Ülo Vooglaid vallandati fabritseeritud süüdistusega. Sellega jõudis inimnäoline sotsialism Tartu ülikoolis oma loogilise lõpuni.
Teine üliõpilasliikumise kants oli 1960. aastatel Tallinna Polütehniline Instituut (TPI), nüüdne tehnikaülikool. Aga kui Tartu ülikoolis püüti lõdvemaks venitada eelkõige ideoloogilisi köidikuid, siis TPI-s oli rõhk majandusuuendustel, katsel istutada kapitalistliku majandusmudeli üksikuid terasid ümber sotsialistliku plaanimajanduse konkurentsivõimetusse pinnasesse.
Asukoht teoses
lk 26–28
