Aga kevad muudkui astub pikal sammul edasi: õrnhaprad hiirekõrvad muutuvad laiadeks lehtedeks, üksteise järel õitsevad kirsipuud, kastanid ja sirelid, aga tema vahib ikka õhtuti välja, kuidas tütarlapsed voorivad Toomemäest üles ning kaovad Kuradisilla alla. Neiud on õitsvad ja naerukad, järjest rohkem sigineb kahvatute nägude hulka päevitunuid. Hämarikus käivad paarid kaelastikku ning suudeldakse isegi siinsamas Burdenko samba ees. Hirmus on kevadel olla vangis. Mis see haiglagi muud on kui viisakas vangla. Siingi on oma kindel päevarežiim ja üksluine lahja toit, isegi pooltunniks ei pääse värske õhu kätte, sest haiglal puudub õu, aga tänavapoolele ei lubata hallis haiglaürbis ja triibulistes pidžaamapükstes ilmuda.
Asukoht teoses
lk 14
