Aeg atra seada. Rüütli uulitsal saalib...

Rüütli uulitsal saalib küll uhkeid mamsleid ja maadameid, aga ükski neist ei sarnane päriselt Soodla mõisapreiliga.

Käib Vidrik ära ka Toomemäel, ajab pea selga ning tunnistab kiriku võimsaid varemeid. Missugune nihilist küll nii vägeva hoone on põlema pistnud? Aga ei ole vastust säärasele küsimusele kelleltki küsida. Võib-olla sellepärast, et on äripäev, näib haljas Toomemägi üpris tühi. Ainult üks ohvitser, ilmatu kahara seelikuga preili või noorproua käevangus, tuleb varemete ees vastu. Sõjamees seletab midagi oma pruudile või prouale, osutab lõpuks katedraali võimsatele tornijäänustele: „Krepost Petra Pervovo!”

Nii palju vene keelt mõistab Alareinu Vidrikki, et säärase seletuse üle muiata. Aga ei kõlba temal õiendama minna – ise ka võõras selles linnas.

Näeb seal Toomemäel ka igasuguseid kujusid: turjakas, pika habemega mees hoiab mõla käes, nagu sõuaks venet, kuigi siia künka otsa ei saa Emajõgi ennast käänata.

Pronksvanameest saadavad kolm poisikest, neilgi aerud ja puuoksad käes. Mida see veider kujude seltskond peaks tähendama, sedagi ei oska arvata. Aga üks töömehe moodi mees, kes sealt mööda kõmbib, sülitab lärtsti! aerutava vanamehe jalgade ette.

Nähtavasti ei meeldi see metallist seltskond kõigile!

Siis tipib sealt mööda kaks uhket mamslit, üks neist peatub silmapilguks pronksmehi vahtima ning sõnab: „Oh, wie schön dieser Vater Rhein, wie symbolisch!”
Teosest