Jõudnud jõesillale, jääb ta sellel peatuma. Ta vaatab alla sügavusse, kus silla sammaste vahel vesi kiiresti voolates keerleb. Kui tume on see vesi, ta on rohekashall ja sünge. Ta käed küünistavad silla serval külma graniiti, ta otsekui tahaks selle küljest tükki ära hammustada, nii ägedasti tunneb ta eneses midagi pakitsemas.
Kuid see vesi, vesi – ah, parem, kui ta teda ei vahiks... Juba lapsena on ta peljanud vett, kartnud teda, otsekui ette aimates, et kunagi peab ta uppumise läbi surema. Parem, kui ta teda nüüd ei vahiks, seda koledat külma vett, mis tundub talle õudsena, otsekui surm ise. Eemale siit, eemale jõest! ja Adeele lahkubki kiiresti joostes sillalt, otsekui ajaks keegi teda taga.
Kuid see vesi, vesi – ah, parem, kui ta teda ei vahiks... Juba lapsena on ta peljanud vett, kartnud teda, otsekui ette aimates, et kunagi peab ta uppumise läbi surema. Parem, kui ta teda nüüd ei vahiks, seda koledat külma vett, mis tundub talle õudsena, otsekui surm ise. Eemale siit, eemale jõest! ja Adeele lahkubki kiiresti joostes sillalt, otsekui ajaks keegi teda taga.
Asukoht teoses
lk 143–144
