Ülikond. Pintsaku hõlmu koomale...

Pintsaku hõlmu koomale tõmmates kõndis kunstnik kiiruga kesklinna suunas, ületas kaarsilla ja suundus teispool silda läbi pargi pahemale, sinnapoole, kus teadis asuvat ühte odavat ja läppunud õhuga keldribaari. See oli koht, kus käisid tavaliselt Ülejõe linnaosa vaesed, elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, agulifilosoofid ning kahtlase kuulsusega tegelinskid, ja kuhu ükski endast lugu pidav inimene naljalt oma jalga ei tõstnud. Leo oli sinna varasema elu jooksul vaid harvadel kordadel sattunud, siis, kui oli käimas mõni järelpidu või raha peenemate kohtade jaoks otsas.

Kõrts, kuhu kunstnik sisenes, kandis uhket nime Ümarlaua baar, olles nõnda justkui omaenese nime karikatuur. Joogid olid seal tõesti odavamad kui mujal, ent ruumid ise luitunud seintega, tubakavingused ja mornid. Kui Leo kesk saali enesele kohta vaatama asus, kõõritasid silmanurgast tema poole üsnagi kahtlaste nägudega tegelased. Tundus, et enamus neid olid kas töötud luuserid või päevavargad, end sandiks joonud töölised või mingeid hämaraid asju ajavad sulid, kes liig ereda päevavalguse eest siia hämarasse kõrtsi peitu olid pugenud. Sestap sobisid kunstnik Roosimöldri morn olek, habemetüükaisse kasvanud nägu ja kooljakarva jume Ümarlaua baari kui rusikas silmaaku. Seda mõistis üsna pea ka sealne seltskond, kes peale üürikest ülevaatust Leole nagu vanale sõbrale naeratas ja end pinkidel koomale nihutas, et uuele kamraadile ruumi teha.

Teosest
lk. 33