Ainult see väärib elu... Loojuva päikese punased...

Loojuva päikese punased kiired peegeldusid majade akendel, läikivatel plekk-katustel ja hüplesid tänavasillutisel.

Oli soe ja ilus õhtu. Raekoda paugutas kähinal kaheksandat õhtutundi. Kaubamaja nurgal seisid vanakesed lillekorvidega. Pruunis kulunud mantlis eideke kohendas pearätti ja sõnas:
"Näe, juba kaheksa, aga meil veel lilli müümata. Mis meist sedasi saab?"
"Tuleb vist minema hakata, kes nüüd rahututel päevadel veel lilli ostab," ütles teine ja nööpis jaki kinni.

Paar maja edasi, kitsas ja umbses õues mängisid lapsed nuga.
Teosest
lk 49