Oli hämaravõitu päev linnaosas, kus ei ole kunagi olnud midagi tähelepanuväärset. Teekonnad kulgesid sirelihekkidega palistatud hallikasrohelistel tänavatel linnaosale tüüpiliste värvitute majaseinte ja kõdunevate aknaraamidega. Kõnniteede hämarad labürindid viisid nii lähedale agulile, et hakkas hirm. Minust möödus kirevates kaltsudes noormees ning tegi minu poole tähenduseta žesti, mis märkis ehk häid kavatsusi. Tundus, et isegi sel noormehel on võti, mis avab kõik maailma saladused. Kadusin ära, jäin maha, astusin sisse keldripoe avatud uksest. Päike neil päevadel pilve alt välja ei tulnud. Kas mu juttu usutakse? Polnud midagi rääkida, oli sootuks teine tunne, kui jääb lihtsalt toorest jõust, mida sinust tugevam su kallal kasutab.
Asukoht teoses
lk 45
