Aegade sadestus II. Tartu võluks loeti...

Tartu võluks loeti Toomemäge. Sobiva ilmastiku puhul tundis ajaviitlane ennast seal hästi: puhkas, maitses rahu ja vaatles, kuidas muinsus oli paaritunud tänapäevsusega. Linn ise tõstis ainult ükskõikseid pilke mäe poole. Jalutajateks olid peamiselt noored inimesed, rohkem paarikaupa ja salguti kui üksikult. Asjalik tartlane nägi mäes liikluse takistajat; ta tõusis sinna üht veergu mööda ja laskus kohe teisest alla. Varemeid ta oli tuhandeid kordi näinud, kuid kaotanud nende vastu huvi; millistelt võimudelt need pärinesid ja milline ajalooline mõte neid kandis, seda küsis saja hulgast ehk üks. Külastades too- või teinekord ülikooli raamatukogu varemete restaureeritud osas sai mulle selgeks, et peaaegu mitte keegi ei tundnud tolle kultuurisalve olemasolu.

Looduslikkude eelduste poolest pakkus mägi häid võimalusi pitoresksete künkakeste ja kallakute kaunistamiseks. Ülikoolil puudus selleks majanduslik võimalus, vahest ka initsiatiiv. Oli õieti üksainus korralik mäeharja tee jalutamiseks ja selle kõrvalharu, mis kulges tähetornile kuuluva harjaku serva mööda; seal kasvasid ka ainukesed Toomemäe ilupõõsad. Jalgrada, mis sealt Vallikraavi tänava sügavusse viis, oli kaelamurdev nagu vihmaveekraav. Ringlevaid jalgteid Toomeoru kallakutele oli joonistatud mitmeid, kõik nad laostumise tunnustega.

Park oma põliste puudega jättis „akadeemiliselt“ tõsise mulje. Suur urikivi puude all meenutas, et paigal oli asunud kunagi muistse Eesti hiiela. Keegi harimatu maitsega mõjumees oli lasknud ehitada sinna limonaadi- ja präänikuhüti. Samm eemal – peelpuudega lava lastele kiuslemiseks. Suvistel pühapäevadel andis sõjaväe puhkpillide orkester lavalt kontserti. Kuulajaid kogunes rohkesti, sest mürts oli tugev. /---/

Toomemäe nõlvakutelt avanes panoraamlikke vaateid linnale. Iga aastaaeg esines erineva pildina. Talvel ei saanud arugi, et Tartu oleks asunud jõekallastel, sest valge lumemaastik hoidis teda just kui linadega vooderdatud sõimes. Kevaditi ja sügissadude ajal ujutasid liigveed Emajõe luha üle ja linn oli kui vesistul ankrusse asunud. Suvel laiusid luhad rohelusrõõmsate tiibadena; linn ise jättis suikuva pesakana mulje. Aga vaikne polnud Tartu kunagi: ikka kärisesid seal rataste raudrehvid munakivisillutisel või kui tänavad olid lumised, siis kiunusid ja kriuksusid reejalased. Öösi klõbisesid plekksildid, haukusid koerad, räuglesid kassid. Koidu eel kütsid pagarid ja vürtspoodnikud ahjusid, küpsetasid leiba. Taludest tulid puu- ning heinakoormad. Turunaised kärutasid lette, laudu, tellinguid.

Kas oligi õhtu ja hommiku vahel tunduvat vaheaega? Igatahes väga napilt.

Teosest
lk 49–50