Aegade sadestus II. Tartu asend ajaloo...

Tartu asend ajaloo laval on olnud maaväringuline. Maapind püsis küll paigal, aga pinnapealsuses toimusid sellised poliitilis-sõjalised tormid, millede hävitusjõud võrdus tornaadode jõuga. Vaevalt tunnevad eriteadlasedki kõiki noid vaenulisi puhanguid, mis sööstsid idast ning lõunast Tartu vastu. Iga uhang viis väärtuslikku kaasa ja sadestas midagi uut – niisama vähese püsivusega.

On endastmõistetav, et too Tartu, mida ma noorpõlves tundma õppisin, ei sarnanenud ühegi kaugminevikulise Tartuga, veelgi vähem tolle vaimse ning materiaalse kehastusega, mille kujundas Tartule meie riikliku iseseisvuse aeg. Minu mälus püsib möödunud sajandi viimaste ja käesoleva sajandi esimeste aastate Tartu, ebaühtlane ning küllaltki kahvatu linn, kus ainult vahemised palad ja üksikud hooned paistsid mõjuvalt silma. Silm peatus mõningail minevikku meenutavail Vana-Liivi ja Rootsi aja pärandeil. Vene kroonu oli püstitanud omapoolseid märke võrdlemisi värskete ehitiste ja asutiste näol. Üldiselt polnud too linn ei päriselt vana ega päriselt uus, toetudes suure varbaga minevikku, labajalg tänapäevsuse tohletuses.

Jõgi jagas linna kaheks ebavõrdseks pooleks. Paremale kaldale kuuluv linnaosa omas korralikke tänavaid ja sallitava välimusega elumaju, mis oleksid sobinud Lääne-Euroopagi väikelinnadele. Vasakul kaldal venisid aga ilmetud piki- ning põiktänavad madalate puumajadega – hallid, kulunud, armetud. Pisikesed õunapuuaiad täkkisid sinna rohelisi punkte, sedagi vaevumärgatavalt. Elu tundus seiskununa, vaesuses virelevana, lamedaks koolutatuna.

Seda püütakse mitte näha, mitte meenutada. Mõeldakse vaid Toomemäele, ülikoolile, raatusele, Kivisillale. Oleme tõstnud Tartu kuhugi ülevusse, põiminud ta ümber meelepäraseid loorbereid, peitnud ta tuhmi argipäeva romantika looriga. Mõnele maapao autorile ilmneb Tartu niisama igatsetavana kui usklikule Mekka. Nad mõtlevad seejuures Tartu akadeemilisele elule ja muidugi ka kirjanduslikele ning kunstilistele harrastustele. Nende poolest oli Tartu vaieldamatult ainulaadne Eesti linnade hulgas. Aga see ei õigusta liialdustesse laskumist. Akadeemilise elu võlud ja kaunid harrastused kuulusid kitsalt piiritletud hulgale, ükskõik kelledest too hulk koosneks – kas ärklitoas külmetavaist unistajaist või elumehelikult käituvaist „paremlasist“. Ja lõpuks on ju iga Eesti linn traditsioone kandev keskus küllaldaste rahvuslike pärimustega.
Teosest
lk 23–24