Aegade sadestus II. Jaama tänav kuulus...

Jaama tänav kuulus Tartu „kärisevamate“ tänavate hulka, sest sinna suubus Räpina-Mehikoorma-Veriora maantee, tuues rohkem kui teised sissesõidusooned maarahvast kokku. Juba varasel aovalgel põrusid sõidu- ning veovankrite rautatud rattad kivikonarlikul tänavasillutisel, äratades kas või varjusurnugi unest. Õhtu eel hoovas see mürtsuv sõit maale tagasi, kestes laadapäevadel kuni keskööni. Iga suurema ja raskema sõiduki möödudes tundus toapõrand kõdisena ja aknaraamid häirituina. Meid see eriti ei seganud, sest omandasime oskuse võtta kuuldavaiks üksnes neid hääli, mis meid eluga kontaktis hoidsid, jäädes muu vastu kurdiks. Sama oskust kasutasid, nagu kuulsin, kõik teisedki õpinguile ning probleemitsemisele pühendatud noored.

Meie toal oli kaks akent: üks tänavale, teine suurele, lagedale ehituskrundile. Nurgeti akende vahele oli püstitatud sirm; selle taga oli venna voodi ja pukkjalg näopesukausiga. Mina magasin toa tagaseina vastu asetatud sohval. Ruumi jätkus veel väheldasele riidekapile ning kahele suhtel-lauale. Ahi oli meil korralik – kahhelkiviste külgedega ning tihkelt suletava suuplaadiga. Keeduorv ahjuseinas oli, nagu teistelgi üliõpilastubadel, umbes jalalaiune ning ilma siibrita. Vastavalt üüritingimustele tohtisime kasutada seda vaid kuuma vee valmistamiseks. Tegelikult küpsetasime selles isegi mune sealihaga ja keetsime suppi.
Teosest
lk 51–52