Vanemuisesse sisenedes tulevad balletilapsed koridoris vastu, ooperilauljad teevad suletud uste taga hääli soojaks, nii et koridor kajab, lavamehed panevad saalis seinu püsti ja riputavad lühtreid või jumal teab mida lakke. Näitlejad teevad lastelavastuse proove ja teises proovisaalis tehakse joogat. See kõik toimub väikses majas. Vanemuise suures majas, mis tegelikult meenutab rohkem linnust kui maja, on sagin veel tihedam. Kui ma oma külalise punase kaardiga küljeukse lahti piiksutan, mööduvad minust koridoris kümned ja kümned inimesed, kellest ainult mõnda üksikut olen teles või laval näinud. Liiklus on umbes sama tihe kui väljaspool maja suurel kesklinna ristmikul, millest järeldub, et Vanemuine on sisuliselt linn linnas.
Korruste kaupa koridore viivad kabinettidesse, sööklasse, prooviruumidesse, tantsusaalidesse, kostüümilattu, õmblustöökotta, pesuruumidesse, näitlejate, tantsijate ja sümfoonikute garderoobidesse. Nurgatagune koopiamasin mängib näidendeid ja noote tootes oma undavat muusikat, pahvatades välja kuuma printeritahma lõhna. Sööklas on pikad järjekorrad, dressides tantsijatel on veel rütm kehas ja nad hüpitavad end ikka veel peas mängiva muusika rütmis, musta riietatud tehnikul on raadiosaatja kuular igaks juhuks kogu aeg kõrvas, näitlejad kurdavad laudades sealiha ja kartuleid süües palkade üle. Välismaalt tulnud lauljad ja balletiartistid embavad ametivendi ja räägivad oma tulevikuplaanidest, et kas ja kuhu üldse edasi minna. Sajad inimesed käivad labürindis edasi-tagasi, hõõrudes juhuslikult koridorides kohtudes õlgasid kokku ning püüdes õigel ajal õigesse kohta jõuda. Keldrisügavustes uurivad õmblejad kavandeid, nõelad kokkupressitud huulte vahelt välja turritamas ja prillid ninadel. Seinal on stendilaadne niidirullihoidja, kus iga värv on saadaval. Videotehnikud teevad suitsuruumis suitsu ja lobisevad lavastajatega, keda nad mitu kuud näinud pole. Kontoriruumidest saadetakse välja lepinguid, mis peaksid digiallkirjastatult kaarega läbi Eesti, Euroopa ja kogu ülejäänud maailma sinnasamma tagasi jõudma. Samal ajal istuvad esikorrusel piletöörid valvsalt klaasi taga ja hoiavad ohjes väikseid printereid, mis raginal pileteid välja sülgavad.
Korruste kaupa koridore viivad kabinettidesse, sööklasse, prooviruumidesse, tantsusaalidesse, kostüümilattu, õmblustöökotta, pesuruumidesse, näitlejate, tantsijate ja sümfoonikute garderoobidesse. Nurgatagune koopiamasin mängib näidendeid ja noote tootes oma undavat muusikat, pahvatades välja kuuma printeritahma lõhna. Sööklas on pikad järjekorrad, dressides tantsijatel on veel rütm kehas ja nad hüpitavad end ikka veel peas mängiva muusika rütmis, musta riietatud tehnikul on raadiosaatja kuular igaks juhuks kogu aeg kõrvas, näitlejad kurdavad laudades sealiha ja kartuleid süües palkade üle. Välismaalt tulnud lauljad ja balletiartistid embavad ametivendi ja räägivad oma tulevikuplaanidest, et kas ja kuhu üldse edasi minna. Sajad inimesed käivad labürindis edasi-tagasi, hõõrudes juhuslikult koridorides kohtudes õlgasid kokku ning püüdes õigel ajal õigesse kohta jõuda. Keldrisügavustes uurivad õmblejad kavandeid, nõelad kokkupressitud huulte vahelt välja turritamas ja prillid ninadel. Seinal on stendilaadne niidirullihoidja, kus iga värv on saadaval. Videotehnikud teevad suitsuruumis suitsu ja lobisevad lavastajatega, keda nad mitu kuud näinud pole. Kontoriruumidest saadetakse välja lepinguid, mis peaksid digiallkirjastatult kaarega läbi Eesti, Euroopa ja kogu ülejäänud maailma sinnasamma tagasi jõudma. Samal ajal istuvad esikorrusel piletöörid valvsalt klaasi taga ja hoiavad ohjes väikseid printereid, mis raginal pileteid välja sülgavad.
Asukoht teoses
lk 126–127
