Ainult üks aasta. Hannes oli Riia...

Hannes oli Riia maanteele välja jõudnud.
Pauluse kiriku ja poeglaste gümnaasiumi esine kihas võõrastest sõduritest. Keegi kääksutas harmoonikat ja paar karedat häält katsus laulda: „Sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind!“

See oli laul, mida nüüd raadios võis tüütuseni kuulda. Selle häbematus oli jahmatamapanev. Maa, kus vangistatute ja likvideeritute (loe: riigivõimu poolt mõrvatute) arv oli suurem kui kunagi või kuskil maailmas, pidi olema kõige vabam ja õnnelikum maa!

Kui Hannes sõduritesalgast möödus, oli tal korraga kummaline tunne, nagu ei oleks see enam seesama tuttav tänav, mida mööda ta viimasel ajal nii tihti oli käinud. Võõrana ja arusaamatuna mõjus kõik – koolimaja välisseinal rippuvad hiiglasuured habemikkude pildid, võõrakeelne kõne ja laul tänaval, kus ta sel tunnil oli harjunud nägema rahulikke pühapäevariietuses perekondi jalutamas, ja võõras ning vastik bensiinihais, mis raske pilvena hõljus linna kohal, mürgitades selle õhku. See toores hais käis võõrastega igal pool kaasas, see oli niisama pealetükkiv, kõikjale hiiliv ja kõike nuhkiv kui need ise – see tungis tubadesse, see imbus riietesse ja seda hingati kopsudesse.

Suurturu kaudu Emajõe äärde välja jõudnud ja Kalevipoja sambast, mis ikka veel püsti seisis, kuigi mujal olid Vabadussõja mälestussambad hävitatud, mööda jalutanud, nägi Hannes endale üht hästiriietatud naist vastu tulevat.

Hästiriietatud naine oli Tartu tänavapildis sel ajal harulduseks, mis tõmbas tahtmata pilgud enesele, sest elanikkonna välimus oli pärast juunipööret tugevasti muutunud. Inimesed nägid välja hallid ja igavad oma odavates, kulunud hilpudes. Keegi ei julgenud rõivastusega silma torgata, kartes tõmmata enesele ebameeldivat tähelepanu. Kõikide sooviks oli uppuda anonüümse massi hulka, tähelepanematusse, lootuses, et sinna ei ulatu kõike jälgivad ja igal pool nuhkivad halastamatud võimu silmad.
Teosest